Reede, pisut ka neljapäevast

Neljapäev peale kohalejõudmist – oli osadele magamine. Siis läksid ratturid kuhugi mägedesse ja Taavo-Aulis hunnitu vaatega välikõrtsi. Päris hea koht veinide-juustude degusteerimiseks. Aga kärbseid on ikka kohutavalt, kohati oli taldrik kaetud mustava pilvega. Ja pärast koju veine maitsma ja siis tulid ratturid. Aga eks nad peavad ise pajatama oma vallutatud mäest, ujutud järvest ja jne edasistest.

Õhtu ja öö möödus kohati osadele segaselt. Kaks kõrtsi ainult külas.


Reede hommikul ajas helikopter rahvast üles. Ja siis magati edasi. Ja siis peale 9-t hakkasid ratturid sööma.

Päike keevitab jõhkralt. Hästi nagu ei tahaks liigutada.

Eilne väike rattatrenn viis meid ca. 1400 meetri kõrgusele. Pinnas oli kruusane, seega probleeme polnud. Tegemist oli rajalõiguga maratonist ja oli hea tunda mis ees ootab.
Tõusukiirus ca. 4,5-5 km/h, laskumiskiirus 40-50 km/h. Kindel on see, et tõusu peab sõitma väga rahulikult, muidu lõppeb maraton kiirelt. Peale trenni sobis üks külm Weiszenbeer nagu sõrm sõbra p….e. Vaateid, mis avanesid ja koht kus olime, ma kirjeldama ei hakka……(sigailus).

Täna siis kimasime autoga mägedesse. mingi kuru otsa sai peaaegu. Natuke käisime ka jalgsi. Mingi kõrtsilaadne – mina ostsin hapupiima, Margo lehmapiima ja Taavo mineraalwasserit. Igalpool lebasid pruun-valged lehmatädid.

Jõudsime siis tagasi algparkla juurde, seal siis Key ja Kalmer maitsesid weisbieri.

Ja siis homse stardipaigalinnakesse. Seal selgus numbrite võtuni paar tundi ja siis selgus, et ka poed kohaliku aja järgi 1-st 3-ni kinni ja tänavail olev jalgratta laat ei olnud ka õiges hoos. Aga ratturid olid erineva huviga mingeid mõttetuid jullasid käppimas, silmad põlemas. Eriti Margo, kes päeva lõpuks mingi raskemustrilise kumminaha ära ostis.

Ja siis poisslapsed läksid numbri sappa. Õnneks päris alguses, hiljem oli ikka raskelt pikk saba. Igasugu rahvaid siin, ka Tarmo siin, olid teinud rattaretke rajal, et jõhker. Et kohati pidavat mäest alla minema jalgsi. OK – igaüks siis tuli mingi pudinate kottiga välja, igasugu reklaame, pulbreid, topsikesi, kohviube, raja profiile jne. Ja lipik, millega sai siis pasta partyle minna – aga see oli lihtsalt üks söötmine telgi all.

Ja palav… brrr. 31 kraadi vähemalt. Aga õhus on tunda surutist ja kui me lõpuks ära sõidame, siis hakkas ka sadu pihta. Oma küla poe juures tegime peatuse, et osta ühtteist. Nojah – päris mõnus padusahmakas. Uus mure, et kui homme selline sõidu ajal selga tuleb, et mis siis saab.

Onni juures oli pisut pahane perenaine, toa põrandaid kuivatamas. Meil oli rõduuksed lahti jäetud jne.

Aga sadu lõppes ja siis oli hunnitu vaade rõdult mägedele, mingid tõusvad uduvulkaanid. Ja siis osa orgu kaugel veel vihmas- tume ja osa orgu päiksesäras ja vikerkaared.

Siis võtsid ratturid ette oma rattad. Taavo kui kõige suurem amatöör sai kähku oma asjad korda (numbrimärk külge), Margo kui suurim proffesionaal aga muudkui möllas oma aparaadi kallal. Ette läks tal see raske mustriga kumm, et mäest alla kulgemine liiga kiire ei oleks. Kalmer lisas oma rattale ostetud kosmosemõõdiku. Ja Keyl ei õnnestunud eesti lippu külge disainida. Ikka paar tundi kulus, sest tehnika puhul ei saa kiirustada.

Ahjaa – eile nägid nad mägedes kahte hullu ratturit. Üks sõitis kipsis jalaga ringi. Aga teine vend tegi sööstlaskumisi kõige hullematest nõlvadest mida nägi. Ja laskumisriistaks oli tal mingi üherattaline aparaat. Margo olla seda kunagi proovinud, et ei saanud meetritki edasi…