Reede-laupäev-pyhapäev

Laupäev algas vast pool 7 ja veidikese paanikaosakonna töölehakkamisega. Et rattad ei tahtnud nagu auto peale õigeaegselt mahtuda, aga siis kõik laabus ja Margo, Kalmer, Key läksid 109 km sõitma ja Taavo 25-t km-t. Aga nagu Margo märgib, et 9 tundi sõitma läks tema. Siinne kilometraaz on erinev Eesti omast.

Õhtul enne kell 9-t on ratturid siis tagasi ja kuna mina olin samal ajal mägedes, kuid kuna alustasin seda blogi ülestähendamist, siis minu poolt algselt mõningasi katkeid nende tegudest, mis aga põhineb üksikutel lausekatketel, mida kuulsin neilt.

Et siis – pikamaamehed said vihmas stardist minema, hilisemalt startiv Taavo pääses sellest üleüldse.

Aga keegi ei katkestanud ja ajaliselt oli nende võrdluses parim Margo, siis Kalmer ja lõpuks maruvihane Key (mingid 40-50 minutised vahed) – kellel mägedes kahel korral kumm (ratta) läks katki. Et tund vähemalt läks raisku. Ja et teine kord oleks ta vist jäänudki hätta, kui just keegi temale tundmatu eestlane rajal eestisärklase häda – abistavat kummi (ratta) andnuks poleks. Aga kõik olid rahul.

Eriti rahul tundusid olevat Margo ja Taavo. Margo kyll kirus oma ajus olevat pidurit, et ei ole siin kõva laskuja – et mingid naised sööstsid temast kiiremini alla ja ta siis tõusudel sai nad kätte-mööda. Samas Eesti Elionitel olla ta kõva tegija. Ahjaa – Taavo 27 km olevat Margo arvates nagu üks eesti Elioni sõit. Seega tulevikuks jalgrattasõidu raskuseinfo ühikuks oleks sobilik – üks elion. OK – teised siis läbisid 4 elioni.

Ja et rajal isegi olla rattaid seljas tassitud, vist isegi alla – eks nad ise seleta. Mida ma ikka tean, et kuidas see ja too tehniline jubin töötas-ei töödanud.
Ja et Kalmer oli näinud suurt-suurt tädi, kes ta tõusul hävitas. Ahjaa – mulle tehti selgeks, et mingid Tour de France asfaldi ja kitsakummi mägedeetappide parimad siia rajale nägu ei näitaks. Nende jaoks ka raske. Ja et siin olid euroopa parimad siiski Selle ala tegijad koos.

Nojah – kell pool 10 tuli Tarmo oma bussiga järgi ja läksime partyle linna. Seltskond osaliselt juba lõbus. Party telgi juures möllas rahvas, mingi väliekraan kajastas telgis toimuvat parimate autasustamist jne. Meid see ei huvitanud. Siiski keskmiste seas olijad. See selgus seinaloleva nimekirja veerimisest. Selle ümber tunglesid 10-d ratturid, käes digikad. Ahjaa – team, kus oli Tarmo oli 5-s!

Nojah – istusime lauda ja tellisime moepärast paar pizzat ja veidi veini ja eestlastele kohaselt läks siis lauaalune vein klaasidesse jne.

Aga Tarmo oli omast 200-st km väsinud ja jäi laua taha magama. Saatsime ta siis koju magama, st Tarmo võttis ka Key kaasa. Jäime siis pittu – tuli ka siis lõpuks mingi rockbänd ja kolisime telki heliseadjate selja taha. Kui algul oli telgilauad rahvast täis – siis peale tundi jäid rahvast üpris väheseks. Ei tea kas muusikas asi – mina ja Margo kaifisime, peaks juutuubist üles otsima – mingi Gonfer…. Paar venda publikust läksid ka trumme taguma, aga meie vaid kaanisime paar ringi õlut. Vaid Margo ehk oli aktiivsem suhtleja. Mingi austerlasega sai isegi veidi mülisetud. Ok – tellisime takso – 30 euri, ja kella 2-ks koju.





Muljed mägedest. Et mul oli ka 13 tundi pidevat kõndi-ronimist-kakerdamist. Et siis alustasin Gosaust (eesti aja järgi 8), kuskil 6-7 km asfaltteed, siis tegin tunnise edasi-tagasi valekäigu mööda Alumist-Gossau järve kaldateed (lootsin raja alguse keset järve leida, mingi skeem mul ainult oli). Aga eks hommikul oli kõva vihm, ja näha suurt midagi. OK – ronin siis mööda metsa kuhugi, mingi rada ees, see tähistatud kividel-puudel austria lipuvärvi lärakatega, numbrina 612. Kiirtee suisa, aga mitte minu jaoks. Algul nägin isegi kohalikke ringi kakerdamas, eriti meeldis neile metsaonnide juures passida (3 tükki, üks aastast 1895). Aga sellest hetkest kui metsapiirist kõrgemale jõudsin, siis jäin terveks mägede ajaks üksi. Ahjaa, väga tore lehisemets oli ja siis mägimänni mets ja nagu ikka – siis tulid alpiaasad, rusu, kivid, lumelaigud, edelweissid. Ja teeveeres oli algul tihedalt mälestusplaate alpenkameradenitele. Isegi üks Gestaltstämme, millegipärast arvasin, et selles putkas on kaevallikas. Vett ei ole kuskil, muutun murelikuks, päike keevitab, kõhukilod paiskuvad särgile, alles kõige kõrgemal leidsin mingi puhtama ja suurema lumelaigu, kust vett nirises. Õnneks temperatuur ise ei ole kõrge, kohati on ka tuult, muidu vaikus – mida rikuvad mingid kummalised karjed. Taevas lendab kotkas, kas passib mind. Ja siis lendas nii 5 m pealt minu eest läbi igavesti purakas mägikits. Varsti nägin teisigi, neile meeldis passida.

OK – pool 4 olen esimese kuru otsas, teisel pool ilge rusu nõlvaga mäekülg, toda ma ei oleks roninud. Botased on väga vale jalats, ja lisaks peab alpides olema ka alpikepp. Minul ei olnud. Ja all mingi küla. Ronin mägikitsedele järgi mäeribil veel kõrgemale (oleks aega – roniks samas olevale tipule..) ja leian uue vaatega koha. Siit paistab ka see Gossau järvede otsa liustik, olen samal tasemel. Aga sealt orust tuleb hirmutav pilvede mass ülespoole, noo ei taha siinsetel pudedatel dolokividel vihma ja äikese kätte jääda. Põgenen ruttu allapoole, enne kugistades alla mingi jogurtitopsi sisu ja saiatüki. Aga päike ikka paistab ja leian uuesti kiirtee 612, mis viib teisele kurule. Ronin siis sinnagi. Aga mõnesaja meetri kaugusel, minuga samal kõrgusel sähvab mingi horisontaalne välk. Kõik - 4.45 hakkab põgenemine alla. Metsapiirile jõudes joon ikka ühe kange tsehhi õlle ka ära. Samm kohe veel tõntsim. Vihm saab mind kätte poolt tundi enne Gossau järveni jõudmist. Seal nägin mingit juunior-mägirataste võistlust isegi. Aga vaarun vihmas Gossau ööbimispaika, kuhu olid äsja kohale jõudnud ka ratturid.



PÜHAPÄEV

Hommik varajane, kohati on härrastel eilse peo- või siis pigem rattasõidu jääknähte. Rattaid enam ei osata auto peale panna. Perenaisele Vana Tallinn ja 10-st minema, kõigepealt Alumise Gossau järve juurde. Seal hunnitu vaade, päike paistab, mõned meist ujuvad jääkülmas järves. Suveniire ei raatsi osta, nojah eilne party õlle tellimine läks kyll libedalt.

Ja edasi Debreceni pooole. Kui esimese päeva blogis oli kirjas iga pisi(pissi) peatus, siis seda et Taavo sõitis ja Viin (siinkohal mõeldud siiski Austria pealinna), Budapest sai lennates läbitud. Ahjaa – Ungaris lõi saunaleitsakupalav pähe. Ja kuskil külavahelt esimesed 3 liitrit veini – sai lastud valada.

Mõnus oli Ungarisse jõuda. Ah see kuumus oli lausa nauditav ja see põige külasse veini järgi. Nii, esimesed veinid käes ja retk jätkub Debreceni poole. Mõne aja pärast tekib isu juustu järele. Pagan, poed pühaba õhta poole enamus kinni. Navi panneb segast, ja totaalselt. Õnneks märkame keerata vanale heale teele ja oleme taas M3 otsas väljas, mis viib Egerisse. Andume siiski programmile ja keerame pusta poole. Enne Tisafüredit leiame poe, mis avatud. Tangime juustu, paprikavorsti ja muid inimlikke nõrkusi. Pusta keskuses teeme kohustusliku peatuse, et pildistada Ungari pusta ajaloo võtmemärki: üheks võlvkaarega silda. Kalmer loomulikult kusi selle täiega maha.
Nii, lõpuks taas Debrecenis. Kohustuslik kusemine. Peatume Tsentrum Panzio ees. Kerge põie leevendus. Asjad tuppa ja õhtusöögile. Csokonai Sörozo on tasemel oma supi ja veiniga. Pisut enne on kokku lepitud, et täna on Kalmeri päev. Ja nii lõpuks lähebki. Kalmer on tänase päeva staar.

Päev kujunes mõnevõrra pikemaks, kui oli plaanitud. Kuna oli natsa soe ilm (+37 celsiuse järgi), siis keegi eriti palju ei kuselnud.

Esmaspäeva hommik saabub lataki oma kuumusega. Eile oodatud äike oma värskendava õhuga jäi saabumata.