Tormiline teisipäevaõhtu-öö

Kuskil 5 ajal läheme Taavoga alla linna. Loomulikult eilsesse aborigeenide keldrisse. Oleme vanad sõbrad juba peremehele. Valab 2 klaasi välja ja sätib täis karahvani ka ette. Nojah - ainult et mina ainult isegi ei maitse. Paastupäev täna. Leian aega siis kainema pilguga uurida kelleri sisustust. Stiilne. Seinu katab paks hallitusekord, uuretesse on pistetud münte - igivanadest aegadest.

Aga kõht tühi, laseme karahvinist veini valada plastpudelisse. Aga see ei ole kõik, Taavole surutakse pihku puskariklaas. Nagu Taavo väitis - valas ta selle otse alla, nii et suu-kõri-magu ja muud siseorganid jääks terveks. Ja siis tõkestab meie teed keldrivanake, võtab akordioni ja hakkab seda saagima. Ega midagi, sai siis temagi pensilisa Taavolt.

Sööme siis väljas guljasi, isegi 2 tykki näkku. Oaguljas on jama, aga see õige hüva ja hää. Mingi paprikapasta ka guljasile kaasa antud, pistan supilusika täie supi sisse. Saan draakoniks, silmadest-ninast jookseb vedelikku. Sellele jään muidugi kindlaks, et paastupüev, aga tänu paprikale pistan siiski klaasitäie veini loputuseks suhu.

Saabuvad Tarmo grupi ratturid. Olla 5-6 tundi mägedes seigelnud. Rahulolevad, et matkarajad igalepoole rajatud, tõsi kyll inimesi ei olnud seal. Taavo kiidab neile Ungarit.

Poisid lahkuvad. Aga kohe saabuvad ka meie ratturid. Sama rahulolevad, samad rattasõidu kirjeldused. Ahjaa - kuskil tee ääres olla suvaliselt müüdud vorsti, hapukurki, veini. Et proovisid kõike, missiis et tolle mehe kaup ei olnud kuulnudki rasketest euronormidest. Kärbsed vorstil on norm (normaalne).

Tõusen ja suundun oma kultuuriprogrammile ehk siis suvalisele linna arhidektuuri tutvusele. Tuian mitte kuhugi kesklinna, vaid äärelinna. Villade rajooni. Kalmistu. Mingi suur tulekahju kuskil, ungari politseiauto sireen on päris jõhker. Suits taevas. Siis vaatan, et suitsu tuleb ka teiselt suunalt. Kavatsen just enda arust tagasi minema hakata, kui avastan, et hämarus ja kohe ka pimedus. Teen kangekaelselt edasi-tagasi ringe, kus olen, ei saa aru. Niipalju jagan - et leitud suurt autoteed ma ei ületa, kuna teadlikus elus ma ei ole sellest üle läinud. Pime, kõikjal mäekallakute tänavad, vaadet kuhugi. Linnaorienteerumine ei ole mul kõige parem hobi. Mingi hetk, hakkan inimesi tülitama. On mis minu inglise-saksa keele olematus - aga ungarlaste keeleoskus veel hullem. Mis kurat selle hotelli nimi nüüd oli? Tulipan? Mis selle keldrite piirkonna nimi? Lõpuks küsin kõigilt Weinkellerzentrumit. Esimene seltskond selle peale kutsub majja, kus ongi veinimüügikeskus. Põgenen. Aga ka osad vastutulevad küsitletavad põgenevad. Millegipürast city igasugu objekte ma ei küsi. Üks vanaldane pensionerka oli kõige parem vastaja, selgus et 3 km mul minna. Otse ja vasakule. Et vasakule kalmistu juures, tädi pani käed pea alla - näitas mida inimesed seal teevad. Aga ega inimesi enam olegi tänavail. Pea igas majas on koer,selle linnaosa koertel oli tänaõhtu väga sisukas. Harva tänaval mõni kohalik joodik, või noorpaarike. Ühes kohas võid saada erinevaid vastuseid erinevatelt persoonidelt. Mõni aga oli kõigi suundadega nõus, mida mina välja pakkusin. Ehhh. Aga 300 m enne keldreid, saan ma ka õige ja asjaliku teejuhatuse, saksa veinituristidelt. 11-ks siis tagasi. Siit moraal, võõras linnas hulkudes, peab lugu pidama sealsest joogikultuurist. Kainelt ei ole midagi teha.

Lõpetan siis nyyd selle grafomaanliku heietuse.

Tänase tormilise teisipäeva kommentaarid tulevad härrastelt kunagi hiljem. Hetkel käib neil syndmuste kogumine kuskil...