Edimene ja tõõne päiv

09.07.2008.a. kell 6 hommik, Margo maja esine, depressiivne Võru, minule sellised kohad meeldivad. Neli jalgratturit ja yks mitterattur on alustamas Kemmergurallit. Kemmerguralli toimub laupäeval Austrias. Ja Kemmerguralli on Euroopa suurimaid jalgratturite ühepäevamaratone ja loomulikult mägedes. Suhtelist tõusu olla nagu meretasemelt Maailma tippu Everestile, 9 km.

Aga enne on sinna vaja jõuda. Selleks meil auto, kuhu mahuvad siis 5 poisslast. Taavo, Margo, Kalmer, Key, Aulis. Ja 4 jalgratast, yks sees ja 3 mingil jandil taga auto küljes. Ja auto peal boks, mille sulgemisega läks veidi aega. Ja seetõttu meil teisest sõltumatust ja sõltuvast võrukate kambast ehk Tarmo tiimist 15 minutit hiljem minek.

Aga pole häda, Taavo lubas yhe hooga Varssavi panna ja jne. Aga eks me tänu õllele ikka sellist jõhkrust lubada ei saa.

Augsalites ehk hetk enne Rigas rajonase algust otsustasid nii Taavo kui ka Kalmeri töökliendid üheaegselt helistada. Mitte midagi ei toimu, aga tuli suitsu ja pissipaus. Otse Rigas rajonase kaardi all, usutavasti tuhanded eestlased on enne meidki tekitanud siinses Võsas ühe loodusliku kanalisatsiooni trassi.

Igapäevaelus puidumees, praegusel hetkel kaasreisija autos. Istun juhi seljataga, seega avariikorral tõenäoliselt ellujääja. Muidu olen harrastaja tasemel rattajuht ja sõidan siis kui aega on. Praegu on aega , et sõita Kemmergurallile, mis siis, et töökõned käivad sitaks pinda.

Uskuge, et maailma parim supp ja õlu, olenemata maitsest on peale 100 km läbimist jalgrattal!

Olen ise algaja sõidumees alustasin sel kevadel tänu Kalmerile ja Margole . Istun samas bussis kaasreisijana. Sõidu algus on alles toores ei oskagi midagi veel kommentaarida.

Mõte SoolaKemmergusse ratas ajada tekkis minul juba kunagi sügisel, mis kuni kevadeni vaikselt küpses ning millalgi (vist maikuus) mõne veini kaasabil koos Taavoga (praegu bussijuhe ametis) sai ära vormistatud, st otsustatud, et minek… Kolme kaaslase leidmisega ei olnud erilist probleemi. Kalmer ja Key olid kohe käpad, Aulis pandi lihtsalt fakti ette. Kohe tekkis HRK-st huvilisi veelgi, kes kulgevad praegusel hetkel (kl 9.15) oma sinise vanniga meist paarkümmend kilti eespool. Reisi peamised eesmärgid on siis kosutada keha ja vaimu rattasõidu, veini jm kultuursega. Varasemad kogemused rattasõidust ulatuvad kolme aasta taha ning Ungari veini menetletud esmakordselt kohapeal 1997. aastal. Nii et suht vana tegija. Hetkel läbimas Riiat. Tegime kusagilt mingi lõike Key ettepanekul, kes lootis selle peale saada soodustingimustel kusepeatust, aga võta näpust… Õlu tuleb viia Riiast välja. Kalmer tellis vahepeal jälle ühe lindi.

Veel üks teadagi mis peatus – 9.45. - koheselt peale veehoidlat. Kuigi õlut ei jooda, siis see tihe ringtee liiklus tekitab vist stressi ja see tuleb kuidagi välja lasta.

Taavo ja Kalmer muudkui ajavad mobla kaudu edasi tööasju. Kimame muudkui, midagi erilist ei toimu, seetõttu taome tulevase blogi lehtedele teksti ette. Aga internetiühendust senini ei ole seadnud arvutile. Blogigi veel loomata. Kirjutada ka nagu ei ole millestki. Seega ilm on enamjagu pilvine, vahelduva sombuse päikesega. Ahjaa – enne siin kirjutas Hubert, kes on aga Margo. Margo, Taavo ja mina oleme kõik suured Ungari 1997.a. veinireisi heldusega meenutajad, eks me seetõttu uuesti ka Ungarisse minemas. Eks neid selliseid ühiseid Euroopa Kultuuri-, veini-, - õllereise ole enne tänavuaastast toimunud, aga see aasta siis lisandus sport.

Kell 10 aga peatus mingi Neste-Hesburgeri ees, seal sees näeme siis kaasvõitlejate (Tarmo ja co ehk siis Tarmo oma perega ja veel paar ratturit) seltskonda lõunaoodet manustamas. Eks meilgi siis mõned asjad said ostetud. Siis anti meie autosse 1,5 km raadiusega raadio sidepidamiseks ja 15 minuti pärast – minek.

Midagi ei toimu. Õlut ei julgeta juua, et äkki Taavo ei lase välja. Oleme ju natuke graafikust maas, vist pool tundi. Ka Margo ajab tööasju moblaga – peab vist kaugele töölt eemale sõitma vaid lauba-pühapäev. Eks nad vist ajaks omi tööasju ka Uus-Meremaal, mina ei aja, ei vasta tundmatutele numbritele. 10.50 jõuame Leetu. Kostub uus tehniline häälitsus, selgub et taga sõitvad küsivad raadioga: Palume luba piiri ületada.

Aitab sellest klaverdamise jamast, joogijanu tuli peale. Finito.

Vahepeal läbisime päikselise Leedu. Vist paar peatust, võileivad ühes kohas. Seal saime Taavo arvutiga küll interneti kätte, kuid ikka edasi jäi asi lõpetamata.

Siis ühes kohas kütuse-õlletankimine, kütus nagu Eestis hinnalt.

14.50 Poola piir. Imelik vaadata neid piiril olevaid mõttetuiks jäänud hooneid.

Poola teedel kõva andmine, Tallinn-Tartu polegi nii hirmus. Raskeveokite vahelt aga trügib Taavo ikka edasi, meie partner – sinine WV mittenähtav.

Ja Poola on juba vahel vihmane. Istun kolmandas reas, aken poolviltu lahti (saab suitsu teha), mida teised huvitavat möölisevad, igakord ei kuule. Puhkus täie eest, pidevalt viuhhh akna poolt, Poola miskiuraadio laseb endises headuses

Taavo vahel karjatab: Sõida, sina, oma peldikuga.

Ja mehed juba arutavad igasugustel kulinaarsetel teemadel ja et mida osta ja teha.

Käisime viimast korda Poolas sisseoste tegemas . Järgmine peatus on Varssavis siis toimub autojuhi vahetus ,rooli hakkab keerama Kalmer. Poola liiklus kultuur on allapoole nulli.Väljas sooja 18 kraadi.

Peatus Lomzas oli mulle üks efektiivsemaid seniajani. Läksime kamraadidega mingisse poodi, jõudsin kärusse panna sibulad, kui tunnen…..karu liigutab ja otsib teed väljapääsu poole…..ja liigutab kiiresti. Oli vaja leida karule sobiv koht­. Leidsin suht kiirelt Lomza bussijaama aga nagu ikka vaja 1,50 kohalikku, mida mul muidugi ei olnud. Tegin peldiku tegevjuhile kiirelt selgeks, et kas lased mind sisse või lasen karu välja. MINA VÕITSIN! Peale Warzawit toimub kiire boxi peatus koos juhi vahetusega. Üritan sõita palju jaksan. Ostsime igaks juhuks 10 L RedBulli sarnast jooki, juhuks, kui uni peale tuleb.

Lomza pood andis kõik vajaliku toidukraami, mis oli planeeritud. Juust ja sink oli odavam kui Eestis, muud ei viitsitud arvutada. Õlled on valdavalt 6-pöördelised. Leidsin ka ühe lahja (4,2), mis maksis ca 5 EEK. Oli ka pisut vesise maitsega, aga muidu OK. Nonii, nähtud esimene hääletav tsikk. Kui saame siis sõidame ikka edasi… Kell on 17.44 kohaliku ajaarvamise kohaselt.´

Kuskil 8 ajal sai läbi Varssavi kimatud, siis lõks Kalmer rooli, olles ennast varustanud RedBulli autojuhi dopinguga. Taavol oli aga Label, kõrvalistuja doping.

Gorski puitstiili söögikohas sai siis esimest korda täna kuuma sööki. Flaki (7 zlotti) ja fassolka (10 zlotti). Maitsvad mõlemad, aga f. siiski lurr – kus ujusid udarakarvad. Aga Tarmode laudkonnal jäi fassolka üle ja vot sellest sai kõll küll kõhu täis.

Peale 10-t siis minema (eesti aeg), aga juba pime. Seltskond uinub – ainult Taavo ja Kalmer on oma tegevustes. Vahepeal ka mingi bensukas – viimane odavam kütus sisse.

Arvatavasti kuskil 2 ajal Tsehhi ületus, kell neli juba Austria piir. Tsehhit ei näinud, ainult ühte bensukat sai külastatud, mõningasi häid õllesid osteti.

Austria sõiduöö suurim sündmus oli see, et raadioteel lahendati eriarvamusi automaatpiloodi kuvari näidu, meie auto ja teise auto juhtide-kaardilugejate vahel – et nagu liiga pikaks jäi ümbersõit läbi Viini ja et me sõidame Grazi – kuhu vaja ei ole. Taavo ütles, et kui Graz´i tee, siis mööda panna ei ole võimalik. Ja olimegi õigel teel. Aga Doonau sai ületatud jne ja lõppuks ka õiged suunaviidad käes.

Kuskil 7 ajal siis esimesed mäed käes. Jälle kohalik bensukas, teine auto omapäi panid edasi. Kohviautomaadi tarbimine – Kalmeril ja Taavol ikka 27 h otse üleval. Taavo ostis esimesed veinid – mingid kohalikud kvaliteetveinid 4 euro puddel.

Kell on 9, tunneleid läbitud, mäed, jõed, järved. Kogu aeg mingid kõlad, majad tee ääres. OK – otseselt mäed ja teenõlva järsakud ilma onnideta. Key pildistab ümbrust. Ehk sombune ilm ka paraneb.

Tundub, et nüüd läheb ka otseks mäkketõusuks, kaaslaseks mäestikujõgi. Ja nüüd on ka ainult mets igalpool. Aga jälle küla, siin küll aborigeenide eluala – põllu, loomamajandus ja metsaraied. Muidugi meiesuguste turisminduse teenindus. Ja lumega tipud.

Ja oligi õige küla. Ja kaks uudist, üks halb, teine hea.

Et peale ööbimiskoha otsimist saime teada, et me ei saa ööbimiskohta.Et kahekordselt broneeritud.

Kuid hea uudis:

Ööbimiskoha perenaine jalgrattal (väntas kerglaselt külatänava mäkke, osa meie ratturitest on pika näoga, et et selline ongi rada...peaks selliste tõusude pärast loobuma) viis meid veel vingema maja juurde - 3 tuba ja puhkeruum köögiga ja igaskohas kemmergud vee ja muude jantidega.

Ja tegelikult on ikkagi mägede rüpes hästi mõnus olla ja maja on mõnus ja seltskond on mõnus ja ikkagi need lumised natuke kaljud, milledele tahaks kohe natuke hästi palju turnima minna.

Reisi esimese 30 tunni tegevuse lõpp.