Passin hotellitoas, mõtlen juba otsingutele minna, kui härrased saabuvad (kuskil kell 3). Neli staari pimedas Egeri öös, suisa tähtkuju. Mõni neist muidugi hiilgab eredamalt, teine aga tuhmumas. Pisike infovahetus mingi kohalikuga, kes meid vaatama tuli. Kell 4.15 asendus (.....) tegevus norskamisega. Aga mida ma ikka mölisen teiste kallal, kellel siis ei juhtu.
Aga nüüdseks pea kõik istuvad hommikulauas. Siinne hommikusöögi väljapanek on napp ja askeetlik. Kohvikann tuuakse lauale sellise sisuhulgaga, et jagub vaid pisikeseks tassiks igaühele. Mingi pooleks lõigatud sai, eraldi taldrikul 4? lõiku sinki, poolik tomat, 4 viilu kurki, või, dzemm - ja ongi kogu moos.
Tuesday, July 15, 2008
Tormiline teisipäevaõhtu-öö
Kuskil 5 ajal läheme Taavoga alla linna. Loomulikult eilsesse aborigeenide keldrisse. Oleme vanad sõbrad juba peremehele. Valab 2 klaasi välja ja sätib täis karahvani ka ette. Nojah - ainult et mina ainult isegi ei maitse. Paastupäev täna. Leian aega siis kainema pilguga uurida kelleri sisustust. Stiilne. Seinu katab paks hallitusekord, uuretesse on pistetud münte - igivanadest aegadest.
Aga kõht tühi, laseme karahvinist veini valada plastpudelisse. Aga see ei ole kõik, Taavole surutakse pihku puskariklaas. Nagu Taavo väitis - valas ta selle otse alla, nii et suu-kõri-magu ja muud siseorganid jääks terveks. Ja siis tõkestab meie teed keldrivanake, võtab akordioni ja hakkab seda saagima. Ega midagi, sai siis temagi pensilisa Taavolt.
Sööme siis väljas guljasi, isegi 2 tykki näkku. Oaguljas on jama, aga see õige hüva ja hää. Mingi paprikapasta ka guljasile kaasa antud, pistan supilusika täie supi sisse. Saan draakoniks, silmadest-ninast jookseb vedelikku. Sellele jään muidugi kindlaks, et paastupüev, aga tänu paprikale pistan siiski klaasitäie veini loputuseks suhu.
Saabuvad Tarmo grupi ratturid. Olla 5-6 tundi mägedes seigelnud. Rahulolevad, et matkarajad igalepoole rajatud, tõsi kyll inimesi ei olnud seal. Taavo kiidab neile Ungarit.
Poisid lahkuvad. Aga kohe saabuvad ka meie ratturid. Sama rahulolevad, samad rattasõidu kirjeldused. Ahjaa - kuskil tee ääres olla suvaliselt müüdud vorsti, hapukurki, veini. Et proovisid kõike, missiis et tolle mehe kaup ei olnud kuulnudki rasketest euronormidest. Kärbsed vorstil on norm (normaalne).
Tõusen ja suundun oma kultuuriprogrammile ehk siis suvalisele linna arhidektuuri tutvusele. Tuian mitte kuhugi kesklinna, vaid äärelinna. Villade rajooni. Kalmistu. Mingi suur tulekahju kuskil, ungari politseiauto sireen on päris jõhker. Suits taevas. Siis vaatan, et suitsu tuleb ka teiselt suunalt. Kavatsen just enda arust tagasi minema hakata, kui avastan, et hämarus ja kohe ka pimedus. Teen kangekaelselt edasi-tagasi ringe, kus olen, ei saa aru. Niipalju jagan - et leitud suurt autoteed ma ei ületa, kuna teadlikus elus ma ei ole sellest üle läinud. Pime, kõikjal mäekallakute tänavad, vaadet kuhugi. Linnaorienteerumine ei ole mul kõige parem hobi. Mingi hetk, hakkan inimesi tülitama. On mis minu inglise-saksa keele olematus - aga ungarlaste keeleoskus veel hullem. Mis kurat selle hotelli nimi nüüd oli? Tulipan? Mis selle keldrite piirkonna nimi? Lõpuks küsin kõigilt Weinkellerzentrumit. Esimene seltskond selle peale kutsub majja, kus ongi veinimüügikeskus. Põgenen. Aga ka osad vastutulevad küsitletavad põgenevad. Millegipürast city igasugu objekte ma ei küsi. Üks vanaldane pensionerka oli kõige parem vastaja, selgus et 3 km mul minna. Otse ja vasakule. Et vasakule kalmistu juures, tädi pani käed pea alla - näitas mida inimesed seal teevad. Aga ega inimesi enam olegi tänavail. Pea igas majas on koer,selle linnaosa koertel oli tänaõhtu väga sisukas. Harva tänaval mõni kohalik joodik, või noorpaarike. Ühes kohas võid saada erinevaid vastuseid erinevatelt persoonidelt. Mõni aga oli kõigi suundadega nõus, mida mina välja pakkusin. Ehhh. Aga 300 m enne keldreid, saan ma ka õige ja asjaliku teejuhatuse, saksa veinituristidelt. 11-ks siis tagasi. Siit moraal, võõras linnas hulkudes, peab lugu pidama sealsest joogikultuurist. Kainelt ei ole midagi teha.
Lõpetan siis nyyd selle grafomaanliku heietuse.
Tänase tormilise teisipäeva kommentaarid tulevad härrastelt kunagi hiljem. Hetkel käib neil syndmuste kogumine kuskil...
Aga kõht tühi, laseme karahvinist veini valada plastpudelisse. Aga see ei ole kõik, Taavole surutakse pihku puskariklaas. Nagu Taavo väitis - valas ta selle otse alla, nii et suu-kõri-magu ja muud siseorganid jääks terveks. Ja siis tõkestab meie teed keldrivanake, võtab akordioni ja hakkab seda saagima. Ega midagi, sai siis temagi pensilisa Taavolt.
Sööme siis väljas guljasi, isegi 2 tykki näkku. Oaguljas on jama, aga see õige hüva ja hää. Mingi paprikapasta ka guljasile kaasa antud, pistan supilusika täie supi sisse. Saan draakoniks, silmadest-ninast jookseb vedelikku. Sellele jään muidugi kindlaks, et paastupüev, aga tänu paprikale pistan siiski klaasitäie veini loputuseks suhu.
Saabuvad Tarmo grupi ratturid. Olla 5-6 tundi mägedes seigelnud. Rahulolevad, et matkarajad igalepoole rajatud, tõsi kyll inimesi ei olnud seal. Taavo kiidab neile Ungarit.
Poisid lahkuvad. Aga kohe saabuvad ka meie ratturid. Sama rahulolevad, samad rattasõidu kirjeldused. Ahjaa - kuskil tee ääres olla suvaliselt müüdud vorsti, hapukurki, veini. Et proovisid kõike, missiis et tolle mehe kaup ei olnud kuulnudki rasketest euronormidest. Kärbsed vorstil on norm (normaalne).
Tõusen ja suundun oma kultuuriprogrammile ehk siis suvalisele linna arhidektuuri tutvusele. Tuian mitte kuhugi kesklinna, vaid äärelinna. Villade rajooni. Kalmistu. Mingi suur tulekahju kuskil, ungari politseiauto sireen on päris jõhker. Suits taevas. Siis vaatan, et suitsu tuleb ka teiselt suunalt. Kavatsen just enda arust tagasi minema hakata, kui avastan, et hämarus ja kohe ka pimedus. Teen kangekaelselt edasi-tagasi ringe, kus olen, ei saa aru. Niipalju jagan - et leitud suurt autoteed ma ei ületa, kuna teadlikus elus ma ei ole sellest üle läinud. Pime, kõikjal mäekallakute tänavad, vaadet kuhugi. Linnaorienteerumine ei ole mul kõige parem hobi. Mingi hetk, hakkan inimesi tülitama. On mis minu inglise-saksa keele olematus - aga ungarlaste keeleoskus veel hullem. Mis kurat selle hotelli nimi nüüd oli? Tulipan? Mis selle keldrite piirkonna nimi? Lõpuks küsin kõigilt Weinkellerzentrumit. Esimene seltskond selle peale kutsub majja, kus ongi veinimüügikeskus. Põgenen. Aga ka osad vastutulevad küsitletavad põgenevad. Millegipürast city igasugu objekte ma ei küsi. Üks vanaldane pensionerka oli kõige parem vastaja, selgus et 3 km mul minna. Otse ja vasakule. Et vasakule kalmistu juures, tädi pani käed pea alla - näitas mida inimesed seal teevad. Aga ega inimesi enam olegi tänavail. Pea igas majas on koer,selle linnaosa koertel oli tänaõhtu väga sisukas. Harva tänaval mõni kohalik joodik, või noorpaarike. Ühes kohas võid saada erinevaid vastuseid erinevatelt persoonidelt. Mõni aga oli kõigi suundadega nõus, mida mina välja pakkusin. Ehhh. Aga 300 m enne keldreid, saan ma ka õige ja asjaliku teejuhatuse, saksa veinituristidelt. 11-ks siis tagasi. Siit moraal, võõras linnas hulkudes, peab lugu pidama sealsest joogikultuurist. Kainelt ei ole midagi teha.
Lõpetan siis nyyd selle grafomaanliku heietuse.
Tänase tormilise teisipäeva kommentaarid tulevad härrastelt kunagi hiljem. Hetkel käib neil syndmuste kogumine kuskil...
Vaikne teisipäev
Hommik siis Egeris hästi vaikne. Härrased käivad kaubandusvõrgus. Ja ratastega sõitmas. Ja istume Taavoga ööbimispaiga terrassil, laeme portsu pilte üles. Siin wiffi päris tegija. All basseini juures Tarmo famiil peseb juba mitmendat tundi omi rattaid. Õine vihm olla teed mülgastanud.
Eger, egrrr...
Tellime kolmekesi sauna, bassein oli ainuke hea asi selles, kerist hoiti töös vaid tunnike.
Seda et, et peale sauna läksime Taavoga maa alla ehk siis keldrisse. Hästi stiilne koht, kuskil 6-7 kohalikku maitsesid veini. See ei olnud turistilõks. Aga see oli lahe, et nad arvasid kohe ära, et me oleme eestlased. Kuna Taavo ajas ungarlastega ungari keeles juttu, siis mina olin sunnitud vaikides veini jooma. Aga vahetevahel ühinesin seltskonda haarava naeruga, seda ma oskasin ilma sõnaraamatuta. Vein oli jaburalt odav, lisaks surusid nad mingi veini kaasa.
Tuiasime edasi ja ennäe mingid eestlased. Sõid ja jõid. Ka Tarmo seltskond kohal. Mingi vein lendab seinale, kelner toob lapi. Selle asemel, et koristada. Taavo noomib teda veidi.
Selle päeva staariks oli ettnähtud Key, aga ega ta eriti möllaja ei olnudki. Aga mitteveinisõbrana ta siiski jõi veini.
Keldrid enamikus kinni, leiame niiõelda keskmise koha, kus ka ainult ungarlased. Kähku vennastumine. Seal ka yks tytrik, meie lemmik. Punane vein on jama, aga ungarlastele kõlbab kyll. Aga valge on hea, võtame kaasa, osa leiab sellest pärast koha põrandal.
Seda et, et peale sauna läksime Taavoga maa alla ehk siis keldrisse. Hästi stiilne koht, kuskil 6-7 kohalikku maitsesid veini. See ei olnud turistilõks. Aga see oli lahe, et nad arvasid kohe ära, et me oleme eestlased. Kuna Taavo ajas ungarlastega ungari keeles juttu, siis mina olin sunnitud vaikides veini jooma. Aga vahetevahel ühinesin seltskonda haarava naeruga, seda ma oskasin ilma sõnaraamatuta. Vein oli jaburalt odav, lisaks surusid nad mingi veini kaasa.
Tuiasime edasi ja ennäe mingid eestlased. Sõid ja jõid. Ka Tarmo seltskond kohal. Mingi vein lendab seinale, kelner toob lapi. Selle asemel, et koristada. Taavo noomib teda veidi.
Selle päeva staariks oli ettnähtud Key, aga ega ta eriti möllaja ei olnudki. Aga mitteveinisõbrana ta siiski jõi veini.
Keldrid enamikus kinni, leiame niiõelda keskmise koha, kus ka ainult ungarlased. Kähku vennastumine. Seal ka yks tytrik, meie lemmik. Punane vein on jama, aga ungarlastele kõlbab kyll. Aga valge on hea, võtame kaasa, osa leiab sellest pärast koha põrandal.
Monday, July 14, 2008
Esmaspäev
See Debreceni kõrts oli tore. Arve aint karm. Supp firma oma, Tavo teadis. X veini. Lihalöigud. Kelner süütas meid põlema, tore kõrtsikultuur võrreles Eestiga.
Key läheb magama, meie aga jõhkrasse meeste kjõrtsi. Veinid. Kalmer vennastub algul mingite vanameestrega. Meie lauda istub yks veidi laialdane tädike- biokeemik. Peaaegu lubas meiega kaasa tulla...
Järsku hommikupüike, oleme oma pansioni aias, näpime arvutit. Järsku karjatan, et peremees lubas politsei kutsuda, kiire evakueerumine autosse - Key juhib.
Segane püev, kogu terve päev sildid Debreceni. Me olla ka Rumeenias käinud,kostitame mingeid mutstlaslapsi. Arbuusid, maisid, hobused. Taavo tegi palju pilte, eriti special oma Pillele päevalillepõllust.
Teist püeva jõhkrad gaasirynnakud autos.
Öhtuks jöuame Egerisse, Taavo ja Key kõõluvad majakese retseptioonis, kohe on saun tulemas. Kalmer, Margo on kuskil ratastega.
Reede-laupäev-pyhapäev
Laupäev algas vast pool 7 ja veidikese paanikaosakonna töölehakkamisega. Et rattad ei tahtnud nagu auto peale õigeaegselt mahtuda, aga siis kõik laabus ja Margo, Kalmer, Key läksid 109 km sõitma ja Taavo 25-t km-t. Aga nagu Margo märgib, et 9 tundi sõitma läks tema. Siinne kilometraaz on erinev Eesti omast.
Õhtul enne kell 9-t on ratturid siis tagasi ja kuna mina olin samal ajal mägedes, kuid kuna alustasin seda blogi ülestähendamist, siis minu poolt algselt mõningasi katkeid nende tegudest, mis aga põhineb üksikutel lausekatketel, mida kuulsin neilt.
Et siis – pikamaamehed said vihmas stardist minema, hilisemalt startiv Taavo pääses sellest üleüldse.
Aga keegi ei katkestanud ja ajaliselt oli nende võrdluses parim Margo, siis Kalmer ja lõpuks maruvihane Key (mingid 40-50 minutised vahed) – kellel mägedes kahel korral kumm (ratta) läks katki. Et tund vähemalt läks raisku. Ja et teine kord oleks ta vist jäänudki hätta, kui just keegi temale tundmatu eestlane rajal eestisärklase häda – abistavat kummi (ratta) andnuks poleks. Aga kõik olid rahul.
Eriti rahul tundusid olevat Margo ja Taavo. Margo kyll kirus oma ajus olevat pidurit, et ei ole siin kõva laskuja – et mingid naised sööstsid temast kiiremini alla ja ta siis tõusudel sai nad kätte-mööda. Samas Eesti Elionitel olla ta kõva tegija. Ahjaa – Taavo 27 km olevat Margo arvates nagu üks eesti Elioni sõit. Seega tulevikuks jalgrattasõidu raskuseinfo ühikuks oleks sobilik – üks elion. OK – teised siis läbisid 4 elioni.
Ja et rajal isegi olla rattaid seljas tassitud, vist isegi alla – eks nad ise seleta. Mida ma ikka tean, et kuidas see ja too tehniline jubin töötas-ei töödanud.
Ja et Kalmer oli näinud suurt-suurt tädi, kes ta tõusul hävitas. Ahjaa – mulle tehti selgeks, et mingid Tour de France asfaldi ja kitsakummi mägedeetappide parimad siia rajale nägu ei näitaks. Nende jaoks ka raske. Ja et siin olid euroopa parimad siiski Selle ala tegijad koos.
Nojah – kell pool 10 tuli Tarmo oma bussiga järgi ja läksime partyle linna. Seltskond osaliselt juba lõbus. Party telgi juures möllas rahvas, mingi väliekraan kajastas telgis toimuvat parimate autasustamist jne. Meid see ei huvitanud. Siiski keskmiste seas olijad. See selgus seinaloleva nimekirja veerimisest. Selle ümber tunglesid 10-d ratturid, käes digikad. Ahjaa – team, kus oli Tarmo oli 5-s!
Nojah – istusime lauda ja tellisime moepärast paar pizzat ja veidi veini ja eestlastele kohaselt läks siis lauaalune vein klaasidesse jne.
Aga Tarmo oli omast 200-st km väsinud ja jäi laua taha magama. Saatsime ta siis koju magama, st Tarmo võttis ka Key kaasa. Jäime siis pittu – tuli ka siis lõpuks mingi rockbänd ja kolisime telki heliseadjate selja taha. Kui algul oli telgilauad rahvast täis – siis peale tundi jäid rahvast üpris väheseks. Ei tea kas muusikas asi – mina ja Margo kaifisime, peaks juutuubist üles otsima – mingi Gonfer…. Paar venda publikust läksid ka trumme taguma, aga meie vaid kaanisime paar ringi õlut. Vaid Margo ehk oli aktiivsem suhtleja. Mingi austerlasega sai isegi veidi mülisetud. Ok – tellisime takso – 30 euri, ja kella 2-ks koju.
Muljed mägedest. Et mul oli ka 13 tundi pidevat kõndi-ronimist-kakerdamist. Et siis alustasin Gosaust (eesti aja järgi 8), kuskil 6-7 km asfaltteed, siis tegin tunnise edasi-tagasi valekäigu mööda Alumist-Gossau järve kaldateed (lootsin raja alguse keset järve leida, mingi skeem mul ainult oli). Aga eks hommikul oli kõva vihm, ja näha suurt midagi. OK – ronin siis mööda metsa kuhugi, mingi rada ees, see tähistatud kividel-puudel austria lipuvärvi lärakatega, numbrina 612. Kiirtee suisa, aga mitte minu jaoks. Algul nägin isegi kohalikke ringi kakerdamas, eriti meeldis neile metsaonnide juures passida (3 tükki, üks aastast 1895). Aga sellest hetkest kui metsapiirist kõrgemale jõudsin, siis jäin terveks mägede ajaks üksi. Ahjaa, väga tore lehisemets oli ja siis mägimänni mets ja nagu ikka – siis tulid alpiaasad, rusu, kivid, lumelaigud, edelweissid. Ja teeveeres oli algul tihedalt mälestusplaate alpenkameradenitele. Isegi üks Gestaltstämme, millegipärast arvasin, et selles putkas on kaevallikas. Vett ei ole kuskil, muutun murelikuks, päike keevitab, kõhukilod paiskuvad särgile, alles kõige kõrgemal leidsin mingi puhtama ja suurema lumelaigu, kust vett nirises. Õnneks temperatuur ise ei ole kõrge, kohati on ka tuult, muidu vaikus – mida rikuvad mingid kummalised karjed. Taevas lendab kotkas, kas passib mind. Ja siis lendas nii 5 m pealt minu eest läbi igavesti purakas mägikits. Varsti nägin teisigi, neile meeldis passida.
OK – pool 4 olen esimese kuru otsas, teisel pool ilge rusu nõlvaga mäekülg, toda ma ei oleks roninud. Botased on väga vale jalats, ja lisaks peab alpides olema ka alpikepp. Minul ei olnud. Ja all mingi küla. Ronin mägikitsedele järgi mäeribil veel kõrgemale (oleks aega – roniks samas olevale tipule..) ja leian uue vaatega koha. Siit paistab ka see Gossau järvede otsa liustik, olen samal tasemel. Aga sealt orust tuleb hirmutav pilvede mass ülespoole, noo ei taha siinsetel pudedatel dolokividel vihma ja äikese kätte jääda. Põgenen ruttu allapoole, enne kugistades alla mingi jogurtitopsi sisu ja saiatüki. Aga päike ikka paistab ja leian uuesti kiirtee 612, mis viib teisele kurule. Ronin siis sinnagi. Aga mõnesaja meetri kaugusel, minuga samal kõrgusel sähvab mingi horisontaalne välk. Kõik - 4.45 hakkab põgenemine alla. Metsapiirile jõudes joon ikka ühe kange tsehhi õlle ka ära. Samm kohe veel tõntsim. Vihm saab mind kätte poolt tundi enne Gossau järveni jõudmist. Seal nägin mingit juunior-mägirataste võistlust isegi. Aga vaarun vihmas Gossau ööbimispaika, kuhu olid äsja kohale jõudnud ka ratturid.
PÜHAPÄEV
Hommik varajane, kohati on härrastel eilse peo- või siis pigem rattasõidu jääknähte. Rattaid enam ei osata auto peale panna. Perenaisele Vana Tallinn ja 10-st minema, kõigepealt Alumise Gossau järve juurde. Seal hunnitu vaade, päike paistab, mõned meist ujuvad jääkülmas järves. Suveniire ei raatsi osta, nojah eilne party õlle tellimine läks kyll libedalt.
Ja edasi Debreceni pooole. Kui esimese päeva blogis oli kirjas iga pisi(pissi) peatus, siis seda et Taavo sõitis ja Viin (siinkohal mõeldud siiski Austria pealinna), Budapest sai lennates läbitud. Ahjaa – Ungaris lõi saunaleitsakupalav pähe. Ja kuskil külavahelt esimesed 3 liitrit veini – sai lastud valada.
Mõnus oli Ungarisse jõuda. Ah see kuumus oli lausa nauditav ja see põige külasse veini järgi. Nii, esimesed veinid käes ja retk jätkub Debreceni poole. Mõne aja pärast tekib isu juustu järele. Pagan, poed pühaba õhta poole enamus kinni. Navi panneb segast, ja totaalselt. Õnneks märkame keerata vanale heale teele ja oleme taas M3 otsas väljas, mis viib Egerisse. Andume siiski programmile ja keerame pusta poole. Enne Tisafüredit leiame poe, mis avatud. Tangime juustu, paprikavorsti ja muid inimlikke nõrkusi. Pusta keskuses teeme kohustusliku peatuse, et pildistada Ungari pusta ajaloo võtmemärki: üheks võlvkaarega silda. Kalmer loomulikult kusi selle täiega maha.
Nii, lõpuks taas Debrecenis. Kohustuslik kusemine. Peatume Tsentrum Panzio ees. Kerge põie leevendus. Asjad tuppa ja õhtusöögile. Csokonai Sörozo on tasemel oma supi ja veiniga. Pisut enne on kokku lepitud, et täna on Kalmeri päev. Ja nii lõpuks lähebki. Kalmer on tänase päeva staar.
Päev kujunes mõnevõrra pikemaks, kui oli plaanitud. Kuna oli natsa soe ilm (+37 celsiuse järgi), siis keegi eriti palju ei kuselnud.
Esmaspäeva hommik saabub lataki oma kuumusega. Eile oodatud äike oma värskendava õhuga jäi saabumata.
Õhtul enne kell 9-t on ratturid siis tagasi ja kuna mina olin samal ajal mägedes, kuid kuna alustasin seda blogi ülestähendamist, siis minu poolt algselt mõningasi katkeid nende tegudest, mis aga põhineb üksikutel lausekatketel, mida kuulsin neilt.
Et siis – pikamaamehed said vihmas stardist minema, hilisemalt startiv Taavo pääses sellest üleüldse.
Aga keegi ei katkestanud ja ajaliselt oli nende võrdluses parim Margo, siis Kalmer ja lõpuks maruvihane Key (mingid 40-50 minutised vahed) – kellel mägedes kahel korral kumm (ratta) läks katki. Et tund vähemalt läks raisku. Ja et teine kord oleks ta vist jäänudki hätta, kui just keegi temale tundmatu eestlane rajal eestisärklase häda – abistavat kummi (ratta) andnuks poleks. Aga kõik olid rahul.
Eriti rahul tundusid olevat Margo ja Taavo. Margo kyll kirus oma ajus olevat pidurit, et ei ole siin kõva laskuja – et mingid naised sööstsid temast kiiremini alla ja ta siis tõusudel sai nad kätte-mööda. Samas Eesti Elionitel olla ta kõva tegija. Ahjaa – Taavo 27 km olevat Margo arvates nagu üks eesti Elioni sõit. Seega tulevikuks jalgrattasõidu raskuseinfo ühikuks oleks sobilik – üks elion. OK – teised siis läbisid 4 elioni.
Ja et rajal isegi olla rattaid seljas tassitud, vist isegi alla – eks nad ise seleta. Mida ma ikka tean, et kuidas see ja too tehniline jubin töötas-ei töödanud.
Ja et Kalmer oli näinud suurt-suurt tädi, kes ta tõusul hävitas. Ahjaa – mulle tehti selgeks, et mingid Tour de France asfaldi ja kitsakummi mägedeetappide parimad siia rajale nägu ei näitaks. Nende jaoks ka raske. Ja et siin olid euroopa parimad siiski Selle ala tegijad koos.
Nojah – kell pool 10 tuli Tarmo oma bussiga järgi ja läksime partyle linna. Seltskond osaliselt juba lõbus. Party telgi juures möllas rahvas, mingi väliekraan kajastas telgis toimuvat parimate autasustamist jne. Meid see ei huvitanud. Siiski keskmiste seas olijad. See selgus seinaloleva nimekirja veerimisest. Selle ümber tunglesid 10-d ratturid, käes digikad. Ahjaa – team, kus oli Tarmo oli 5-s!
Nojah – istusime lauda ja tellisime moepärast paar pizzat ja veidi veini ja eestlastele kohaselt läks siis lauaalune vein klaasidesse jne.
Aga Tarmo oli omast 200-st km väsinud ja jäi laua taha magama. Saatsime ta siis koju magama, st Tarmo võttis ka Key kaasa. Jäime siis pittu – tuli ka siis lõpuks mingi rockbänd ja kolisime telki heliseadjate selja taha. Kui algul oli telgilauad rahvast täis – siis peale tundi jäid rahvast üpris väheseks. Ei tea kas muusikas asi – mina ja Margo kaifisime, peaks juutuubist üles otsima – mingi Gonfer…. Paar venda publikust läksid ka trumme taguma, aga meie vaid kaanisime paar ringi õlut. Vaid Margo ehk oli aktiivsem suhtleja. Mingi austerlasega sai isegi veidi mülisetud. Ok – tellisime takso – 30 euri, ja kella 2-ks koju.
Muljed mägedest. Et mul oli ka 13 tundi pidevat kõndi-ronimist-kakerdamist. Et siis alustasin Gosaust (eesti aja järgi 8), kuskil 6-7 km asfaltteed, siis tegin tunnise edasi-tagasi valekäigu mööda Alumist-Gossau järve kaldateed (lootsin raja alguse keset järve leida, mingi skeem mul ainult oli). Aga eks hommikul oli kõva vihm, ja näha suurt midagi. OK – ronin siis mööda metsa kuhugi, mingi rada ees, see tähistatud kividel-puudel austria lipuvärvi lärakatega, numbrina 612. Kiirtee suisa, aga mitte minu jaoks. Algul nägin isegi kohalikke ringi kakerdamas, eriti meeldis neile metsaonnide juures passida (3 tükki, üks aastast 1895). Aga sellest hetkest kui metsapiirist kõrgemale jõudsin, siis jäin terveks mägede ajaks üksi. Ahjaa, väga tore lehisemets oli ja siis mägimänni mets ja nagu ikka – siis tulid alpiaasad, rusu, kivid, lumelaigud, edelweissid. Ja teeveeres oli algul tihedalt mälestusplaate alpenkameradenitele. Isegi üks Gestaltstämme, millegipärast arvasin, et selles putkas on kaevallikas. Vett ei ole kuskil, muutun murelikuks, päike keevitab, kõhukilod paiskuvad särgile, alles kõige kõrgemal leidsin mingi puhtama ja suurema lumelaigu, kust vett nirises. Õnneks temperatuur ise ei ole kõrge, kohati on ka tuult, muidu vaikus – mida rikuvad mingid kummalised karjed. Taevas lendab kotkas, kas passib mind. Ja siis lendas nii 5 m pealt minu eest läbi igavesti purakas mägikits. Varsti nägin teisigi, neile meeldis passida.
OK – pool 4 olen esimese kuru otsas, teisel pool ilge rusu nõlvaga mäekülg, toda ma ei oleks roninud. Botased on väga vale jalats, ja lisaks peab alpides olema ka alpikepp. Minul ei olnud. Ja all mingi küla. Ronin mägikitsedele järgi mäeribil veel kõrgemale (oleks aega – roniks samas olevale tipule..) ja leian uue vaatega koha. Siit paistab ka see Gossau järvede otsa liustik, olen samal tasemel. Aga sealt orust tuleb hirmutav pilvede mass ülespoole, noo ei taha siinsetel pudedatel dolokividel vihma ja äikese kätte jääda. Põgenen ruttu allapoole, enne kugistades alla mingi jogurtitopsi sisu ja saiatüki. Aga päike ikka paistab ja leian uuesti kiirtee 612, mis viib teisele kurule. Ronin siis sinnagi. Aga mõnesaja meetri kaugusel, minuga samal kõrgusel sähvab mingi horisontaalne välk. Kõik - 4.45 hakkab põgenemine alla. Metsapiirile jõudes joon ikka ühe kange tsehhi õlle ka ära. Samm kohe veel tõntsim. Vihm saab mind kätte poolt tundi enne Gossau järveni jõudmist. Seal nägin mingit juunior-mägirataste võistlust isegi. Aga vaarun vihmas Gossau ööbimispaika, kuhu olid äsja kohale jõudnud ka ratturid.
PÜHAPÄEV
Hommik varajane, kohati on härrastel eilse peo- või siis pigem rattasõidu jääknähte. Rattaid enam ei osata auto peale panna. Perenaisele Vana Tallinn ja 10-st minema, kõigepealt Alumise Gossau järve juurde. Seal hunnitu vaade, päike paistab, mõned meist ujuvad jääkülmas järves. Suveniire ei raatsi osta, nojah eilne party õlle tellimine läks kyll libedalt.
Ja edasi Debreceni pooole. Kui esimese päeva blogis oli kirjas iga pisi(pissi) peatus, siis seda et Taavo sõitis ja Viin (siinkohal mõeldud siiski Austria pealinna), Budapest sai lennates läbitud. Ahjaa – Ungaris lõi saunaleitsakupalav pähe. Ja kuskil külavahelt esimesed 3 liitrit veini – sai lastud valada.
Mõnus oli Ungarisse jõuda. Ah see kuumus oli lausa nauditav ja see põige külasse veini järgi. Nii, esimesed veinid käes ja retk jätkub Debreceni poole. Mõne aja pärast tekib isu juustu järele. Pagan, poed pühaba õhta poole enamus kinni. Navi panneb segast, ja totaalselt. Õnneks märkame keerata vanale heale teele ja oleme taas M3 otsas väljas, mis viib Egerisse. Andume siiski programmile ja keerame pusta poole. Enne Tisafüredit leiame poe, mis avatud. Tangime juustu, paprikavorsti ja muid inimlikke nõrkusi. Pusta keskuses teeme kohustusliku peatuse, et pildistada Ungari pusta ajaloo võtmemärki: üheks võlvkaarega silda. Kalmer loomulikult kusi selle täiega maha.
Nii, lõpuks taas Debrecenis. Kohustuslik kusemine. Peatume Tsentrum Panzio ees. Kerge põie leevendus. Asjad tuppa ja õhtusöögile. Csokonai Sörozo on tasemel oma supi ja veiniga. Pisut enne on kokku lepitud, et täna on Kalmeri päev. Ja nii lõpuks lähebki. Kalmer on tänase päeva staar.
Päev kujunes mõnevõrra pikemaks, kui oli plaanitud. Kuna oli natsa soe ilm (+37 celsiuse järgi), siis keegi eriti palju ei kuselnud.
Esmaspäeva hommik saabub lataki oma kuumusega. Eile oodatud äike oma värskendava õhuga jäi saabumata.
Friday, July 11, 2008
Reede, pisut ka neljapäevast
Neljapäev peale kohalejõudmist – oli osadele magamine. Siis läksid ratturid kuhugi mägedesse ja Taavo-Aulis hunnitu vaatega välikõrtsi. Päris hea koht veinide-juustude degusteerimiseks. Aga kärbseid on ikka kohutavalt, kohati oli taldrik kaetud mustava pilvega. Ja pärast koju veine maitsma ja siis tulid ratturid. Aga eks nad peavad ise pajatama oma vallutatud mäest, ujutud järvest ja jne edasistest.
Õhtu ja öö möödus kohati osadele segaselt. Kaks kõrtsi ainult külas.
Reede hommikul ajas helikopter rahvast üles. Ja siis magati edasi. Ja siis peale 9-t hakkasid ratturid sööma.
Päike keevitab jõhkralt. Hästi nagu ei tahaks liigutada.
Eilne väike rattatrenn viis meid ca. 1400 meetri kõrgusele. Pinnas oli kruusane, seega probleeme polnud. Tegemist oli rajalõiguga maratonist ja oli hea tunda mis ees ootab.
Tõusukiirus ca. 4,5-5 km/h, laskumiskiirus 40-50 km/h. Kindel on see, et tõusu peab sõitma väga rahulikult, muidu lõppeb maraton kiirelt. Peale trenni sobis üks külm Weiszenbeer nagu sõrm sõbra p….e. Vaateid, mis avanesid ja koht kus olime, ma kirjeldama ei hakka……(sigailus).
Täna siis kimasime autoga mägedesse. mingi kuru otsa sai peaaegu. Natuke käisime ka jalgsi. Mingi kõrtsilaadne – mina ostsin hapupiima, Margo lehmapiima ja Taavo mineraalwasserit. Igalpool lebasid pruun-valged lehmatädid.
Jõudsime siis tagasi algparkla juurde, seal siis Key ja Kalmer maitsesid weisbieri.
Ja siis homse stardipaigalinnakesse. Seal selgus numbrite võtuni paar tundi ja siis selgus, et ka poed kohaliku aja järgi 1-st 3-ni kinni ja tänavail olev jalgratta laat ei olnud ka õiges hoos. Aga ratturid olid erineva huviga mingeid mõttetuid jullasid käppimas, silmad põlemas. Eriti Margo, kes päeva lõpuks mingi raskemustrilise kumminaha ära ostis.
Ja siis poisslapsed läksid numbri sappa. Õnneks päris alguses, hiljem oli ikka raskelt pikk saba. Igasugu rahvaid siin, ka Tarmo siin, olid teinud rattaretke rajal, et jõhker. Et kohati pidavat mäest alla minema jalgsi. OK – igaüks siis tuli mingi pudinate kottiga välja, igasugu reklaame, pulbreid, topsikesi, kohviube, raja profiile jne. Ja lipik, millega sai siis pasta partyle minna – aga see oli lihtsalt üks söötmine telgi all.
Ja palav… brrr. 31 kraadi vähemalt. Aga õhus on tunda surutist ja kui me lõpuks ära sõidame, siis hakkas ka sadu pihta. Oma küla poe juures tegime peatuse, et osta ühtteist. Nojah – päris mõnus padusahmakas. Uus mure, et kui homme selline sõidu ajal selga tuleb, et mis siis saab.
Onni juures oli pisut pahane perenaine, toa põrandaid kuivatamas. Meil oli rõduuksed lahti jäetud jne.
Aga sadu lõppes ja siis oli hunnitu vaade rõdult mägedele, mingid tõusvad uduvulkaanid. Ja siis osa orgu kaugel veel vihmas- tume ja osa orgu päiksesäras ja vikerkaared.
Siis võtsid ratturid ette oma rattad. Taavo kui kõige suurem amatöör sai kähku oma asjad korda (numbrimärk külge), Margo kui suurim proffesionaal aga muudkui möllas oma aparaadi kallal. Ette läks tal see raske mustriga kumm, et mäest alla kulgemine liiga kiire ei oleks. Kalmer lisas oma rattale ostetud kosmosemõõdiku. Ja Keyl ei õnnestunud eesti lippu külge disainida. Ikka paar tundi kulus, sest tehnika puhul ei saa kiirustada.
Ahjaa – eile nägid nad mägedes kahte hullu ratturit. Üks sõitis kipsis jalaga ringi. Aga teine vend tegi sööstlaskumisi kõige hullematest nõlvadest mida nägi. Ja laskumisriistaks oli tal mingi üherattaline aparaat. Margo olla seda kunagi proovinud, et ei saanud meetritki edasi…
Thursday, July 10, 2008
teine päev pele veinikanikat
Jätkates südamest rääkimist, ei saa mööda vaadata, täna õhtusest weinibaarist. Millegipärast Taavo arvas, egt tema on germaani veinibaaride speytsilaist, Ju ta oligi. Igatahes me ei hoolinud mingitest mõttetutest hinnetest veini kvaliteedile, kogusele ja nimele (aastakäigule) ja jõime mida ette anti. Tasuks meie poolt kaks kauniustatyud jäätist.
Aga situasion o n mõtlik, Taaavo rõdul - mina klaveri taga ja ei kedagi.
Taavo mõliseb midagi, ise istus Austreia kvaliteegtmööbli puruks (Pilte ei anna).
Ja Taavo mõliseb Hurtadwle-ratturitele - et meid visati kümme maja edasi välja. ibn AQu.lis -. olen nõus.
Esimene pilt sdai õles, lüpetake.
Rohke,m keppi iölma ratasteta, ytles Taavo.
Edimene ja tõõne päiv
09.07.2008.a. kell 6 hommik, Margo maja esine, depressiivne Võru, minule sellised kohad meeldivad. Neli jalgratturit ja yks mitterattur on alustamas Kemmergurallit. Kemmerguralli toimub laupäeval Austrias. Ja Kemmerguralli on Euroopa suurimaid jalgratturite ühepäevamaratone ja loomulikult mägedes. Suhtelist tõusu olla nagu meretasemelt Maailma tippu Everestile, 9 km.
Aga enne on sinna vaja jõuda. Selleks meil auto, kuhu mahuvad siis 5 poisslast. Taavo, Margo, Kalmer, Key, Aulis. Ja 4 jalgratast, yks sees ja 3 mingil jandil taga auto küljes. Ja auto peal boks, mille sulgemisega läks veidi aega. Ja seetõttu meil teisest sõltumatust ja sõltuvast võrukate kambast ehk Tarmo tiimist 15 minutit hiljem minek.
Aga pole häda, Taavo lubas yhe hooga Varssavi panna ja jne. Aga eks me tänu õllele ikka sellist jõhkrust lubada ei saa.
Augsalites ehk hetk enne Rigas rajonase algust otsustasid nii Taavo kui ka Kalmeri töökliendid üheaegselt helistada. Mitte midagi ei toimu, aga tuli suitsu ja pissipaus. Otse Rigas rajonase kaardi all, usutavasti tuhanded eestlased on enne meidki tekitanud siinses Võsas ühe loodusliku kanalisatsiooni trassi.
Igapäevaelus puidumees, praegusel hetkel kaasreisija autos. Istun juhi seljataga, seega avariikorral tõenäoliselt ellujääja. Muidu olen harrastaja tasemel rattajuht ja sõidan siis kui aega on. Praegu on aega , et sõita Kemmergurallile, mis siis, et töökõned käivad sitaks pinda.
Uskuge, et maailma parim supp ja õlu, olenemata maitsest on peale 100 km läbimist jalgrattal!
Olen ise algaja sõidumees alustasin sel kevadel tänu Kalmerile ja Margole . Istun samas bussis kaasreisijana. Sõidu algus on alles toores ei oskagi midagi veel kommentaarida.
Mõte SoolaKemmergusse ratas ajada tekkis minul juba kunagi sügisel, mis kuni kevadeni vaikselt küpses ning millalgi (vist maikuus) mõne veini kaasabil koos Taavoga (praegu bussijuhe ametis) sai ära vormistatud, st otsustatud, et minek… Kolme kaaslase leidmisega ei olnud erilist probleemi. Kalmer ja Key olid kohe käpad, Aulis pandi lihtsalt fakti ette. Kohe tekkis HRK-st huvilisi veelgi, kes kulgevad praegusel hetkel (kl 9.15) oma sinise vanniga meist paarkümmend kilti eespool. Reisi peamised eesmärgid on siis kosutada keha ja vaimu rattasõidu, veini jm kultuursega. Varasemad kogemused rattasõidust ulatuvad kolme aasta taha ning Ungari veini menetletud esmakordselt kohapeal 1997. aastal. Nii et suht vana tegija. Hetkel läbimas Riiat. Tegime kusagilt mingi lõike Key ettepanekul, kes lootis selle peale saada soodustingimustel kusepeatust, aga võta näpust… Õlu tuleb viia Riiast välja. Kalmer tellis vahepeal jälle ühe lindi.
Veel üks teadagi mis peatus – 9.45. - koheselt peale veehoidlat. Kuigi õlut ei jooda, siis see tihe ringtee liiklus tekitab vist stressi ja see tuleb kuidagi välja lasta.
Taavo ja Kalmer muudkui ajavad mobla kaudu edasi tööasju. Kimame muudkui, midagi erilist ei toimu, seetõttu taome tulevase blogi lehtedele teksti ette. Aga internetiühendust senini ei ole seadnud arvutile. Blogigi veel loomata. Kirjutada ka nagu ei ole millestki. Seega ilm on enamjagu pilvine, vahelduva sombuse päikesega. Ahjaa – enne siin kirjutas Hubert, kes on aga Margo. Margo, Taavo ja mina oleme kõik suured Ungari 1997.a. veinireisi heldusega meenutajad, eks me seetõttu uuesti ka Ungarisse minemas. Eks neid selliseid ühiseid Euroopa Kultuuri-, veini-, - õllereise ole enne tänavuaastast toimunud, aga see aasta siis lisandus sport.
Kell 10 aga peatus mingi Neste-Hesburgeri ees, seal sees näeme siis kaasvõitlejate (Tarmo ja co ehk siis Tarmo oma perega ja veel paar ratturit) seltskonda lõunaoodet manustamas. Eks meilgi siis mõned asjad said ostetud. Siis anti meie autosse 1,5 km raadiusega raadio sidepidamiseks ja 15 minuti pärast – minek.
Midagi ei toimu. Õlut ei julgeta juua, et äkki Taavo ei lase välja. Oleme ju natuke graafikust maas, vist pool tundi. Ka Margo ajab tööasju moblaga – peab vist kaugele töölt eemale sõitma vaid lauba-pühapäev. Eks nad vist ajaks omi tööasju ka Uus-Meremaal, mina ei aja, ei vasta tundmatutele numbritele. 10.50 jõuame Leetu. Kostub uus tehniline häälitsus, selgub et taga sõitvad küsivad raadioga: Palume luba piiri ületada.
Aitab sellest klaverdamise jamast, joogijanu tuli peale. Finito.
Vahepeal läbisime päikselise Leedu. Vist paar peatust, võileivad ühes kohas. Seal saime Taavo arvutiga küll interneti kätte, kuid ikka edasi jäi asi lõpetamata.
Siis ühes kohas kütuse-õlletankimine, kütus nagu Eestis hinnalt.
14.50 Poola piir. Imelik vaadata neid piiril olevaid mõttetuiks jäänud hooneid.
Poola teedel kõva andmine, Tallinn-Tartu polegi nii hirmus. Raskeveokite vahelt aga trügib Taavo ikka edasi, meie partner – sinine WV mittenähtav.
Ja Poola on juba vahel vihmane. Istun kolmandas reas, aken poolviltu lahti (saab suitsu teha), mida teised huvitavat möölisevad, igakord ei kuule. Puhkus täie eest, pidevalt viuhhh akna poolt, Poola miskiuraadio laseb endises headuses
Taavo vahel karjatab: Sõida, sina, oma peldikuga.
Ja mehed juba arutavad igasugustel kulinaarsetel teemadel ja et mida osta ja teha.
Käisime viimast korda Poolas sisseoste tegemas . Järgmine peatus on Varssavis siis toimub autojuhi vahetus ,rooli hakkab keerama Kalmer. Poola liiklus kultuur on allapoole nulli.Väljas sooja 18 kraadi.
Peatus Lomzas oli mulle üks efektiivsemaid seniajani. Läksime kamraadidega mingisse poodi, jõudsin kärusse panna sibulad, kui tunnen…..karu liigutab ja otsib teed väljapääsu poole…..ja liigutab kiiresti. Oli vaja leida karule sobiv koht. Leidsin suht kiirelt Lomza bussijaama aga nagu ikka vaja 1,50 kohalikku, mida mul muidugi ei olnud. Tegin peldiku tegevjuhile kiirelt selgeks, et kas lased mind sisse või lasen karu välja. MINA VÕITSIN! Peale Warzawit toimub kiire boxi peatus koos juhi vahetusega. Üritan sõita palju jaksan. Ostsime igaks juhuks 10 L RedBulli sarnast jooki, juhuks, kui uni peale tuleb.
Lomza pood andis kõik vajaliku toidukraami, mis oli planeeritud. Juust ja sink oli odavam kui Eestis, muud ei viitsitud arvutada. Õlled on valdavalt 6-pöördelised. Leidsin ka ühe lahja (4,2), mis maksis ca 5 EEK. Oli ka pisut vesise maitsega, aga muidu OK. Nonii, nähtud esimene hääletav tsikk. Kui saame siis sõidame ikka edasi… Kell on 17.44 kohaliku ajaarvamise kohaselt.´
Kuskil 8 ajal sai läbi Varssavi kimatud, siis lõks Kalmer rooli, olles ennast varustanud RedBulli autojuhi dopinguga. Taavol oli aga Label, kõrvalistuja doping.
Gorski puitstiili söögikohas sai siis esimest korda täna kuuma sööki. Flaki (7 zlotti) ja fassolka (10 zlotti). Maitsvad mõlemad, aga f. siiski lurr – kus ujusid udarakarvad. Aga Tarmode laudkonnal jäi fassolka üle ja vot sellest sai kõll küll kõhu täis.
Peale 10-t siis minema (eesti aeg), aga juba pime. Seltskond uinub – ainult Taavo ja Kalmer on oma tegevustes. Vahepeal ka mingi bensukas – viimane odavam kütus sisse.
Arvatavasti kuskil 2 ajal Tsehhi ületus, kell neli juba Austria piir. Tsehhit ei näinud, ainult ühte bensukat sai külastatud, mõningasi häid õllesid osteti.
Austria sõiduöö suurim sündmus oli see, et raadioteel lahendati eriarvamusi automaatpiloodi kuvari näidu, meie auto ja teise auto juhtide-kaardilugejate vahel – et nagu liiga pikaks jäi ümbersõit läbi Viini ja et me sõidame Grazi – kuhu vaja ei ole. Taavo ütles, et kui Graz´i tee, siis mööda panna ei ole võimalik. Ja olimegi õigel teel. Aga Doonau sai ületatud jne ja lõppuks ka õiged suunaviidad käes.
Kuskil 7 ajal siis esimesed mäed käes. Jälle kohalik bensukas, teine auto omapäi panid edasi. Kohviautomaadi tarbimine – Kalmeril ja Taavol ikka 27 h otse üleval. Taavo ostis esimesed veinid – mingid kohalikud kvaliteetveinid 4 euro puddel.
Kell on 9, tunneleid läbitud, mäed, jõed, järved. Kogu aeg mingid kõlad, majad tee ääres. OK – otseselt mäed ja teenõlva järsakud ilma onnideta. Key pildistab ümbrust. Ehk sombune ilm ka paraneb.
Tundub, et nüüd läheb ka otseks mäkketõusuks, kaaslaseks mäestikujõgi. Ja nüüd on ka ainult mets igalpool. Aga jälle küla, siin küll aborigeenide eluala – põllu, loomamajandus ja metsaraied. Muidugi meiesuguste turisminduse teenindus. Ja lumega tipud.
Ja oligi õige küla. Ja kaks uudist, üks halb, teine hea.
Et peale ööbimiskoha otsimist saime teada, et me ei saa ööbimiskohta.Et kahekordselt broneeritud.
Ööbimiskoha perenaine jalgrattal (väntas kerglaselt külatänava mäkke, osa meie ratturitest on pika näoga, et et selline ongi rada...peaks selliste tõusude pärast loobuma) viis meid veel vingema maja juurde - 3 tuba ja puhkeruum köögiga ja igaskohas kemmergud vee ja muude jantidega.
Ja tegelikult on ikkagi mägede rüpes hästi mõnus olla ja maja on mõnus ja seltskond on mõnus ja ikkagi need lumised natuke kaljud, milledele tahaks kohe natuke hästi palju turnima minna.
Reisi esimese 30 tunni tegevuse lõpp.
Subscribe to:
Posts (Atom)